Igal suvel on mul sama tunne. Tunne, et ma olen üks kehv lapsevanem. Ei, mitte selle pärast, et ma Idaga pahandan ja ta peale häält tõstan aegajalt (mida ma küll ka täna tegin ja tunnen, et täna on see päev, kus lisaks vabanduse palumisele tuleb ka last natuke asjadega ära osta), vaid sellepärast, et ta lasteaias käib. Just see, et ta päevad on pikad. Tal endal ilmselt ei ole küll selle vastu mitte midagi, aga kui ma kell seitse hommikul olen esimene lasteaia ukse taga ja kell kuus õhtul viimane, kes lapsele järele läheb, tunnen mina süümepiinu.
Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata. Ma lähen vara hommikul tööle, aga vahemaa pärast linnaga ei jõua ma siiski nii palju varem, et saaksin piisavalt palju varem õhtul liikuma hakata. Või siis läheb aeg liiga kiiresti ja enne kui ma arugi saan, on kell pool kuus ning lasteaeda jõuan ma poole seitsmeks. Poole seitsmeks õhtul! See on 12 tundi lasteada. Sama hästi võiksin ma ta mingisse ööpäevaringsesse lasteaeda pista tundub mulle vahel. “Tule mulle rattaga järele!” palub ta viimasel ajal. Jah, ma võiksin, oma kehakaalu arvestades lausa peaksin seda tegema, kuid kui ma veel kodust hakkaksin peale tööd rattaga liikuma, jõuaksin ma kohale alles siis kui lasteaed suletud on. Mulle meeldib tööl käia, noh nii laias laastus, aga mulle üldse ei meeldi need vahemaad linnaga. Pagana raske on töötav, ja maal elav, ema olla!
Sel nädalal olen ma püüdnud seda kõike leevendada sellega, et oleme õhtul läinud näiteks Keilasse parki. See on megailusaks tehtud. Lausa uskumatu mu meelest, et Keila, millest ma siiani suurt pidanud ei ole, on muutumas nunnuks ja armsaks linnakeseks.
Eile (kuna ma jälle rattaga ei jõundud, sest koosolekud venisid tunduvalt pikemaks kui ma olin planeerinud) lubasin ma tal sõbrannadega Ääsmäel mängida. “Pool tundi maksimaalselt!” lugesin ma talle sõnad peale. Jajah, poolteist tundi hiljem olime me ikka kohalikus skatepark’is. Ei, ega ma ei kurda. Tegelikult oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel seal toimetavad ja seletavad ja jooksevad ja lõbutsevad ning ma ise hakkasin kuidagi seda kanti hoopis teise pilguga vaatama, nii et hakkas täitsa meeldima, aga kogu nende õhtuste tegevuste juures on üks teine “aga”. Teistmoodi süümepiinade-aga.
Kodus on kõik tegemata. Pesu kuivab mul nööril juba kolmas päev. Taimed jäid eile kastmata. Aknad on pesemata (kuigi lubasin, et teen selle ära). Muru on niitmata (nüüd kui võililled on ära õitsenud, siis on rõve). Sada muud asja veel. Lisaks on mul pooleli mõned projektid, aga kui Ida kell üheksa ära kustub, siis tunnen ma, et tahan ise ka magama minna. Lihtsalt ei ole jõudu arvutit lahti teha. Peaks, aga ei jaksa. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et söögiks ostan ma kaasa paki lihapalle, viskan need fritüüri või teen meile mõned võileivad. Ei mingit tervislikku, vaheldusrikast toitu siin. Ja nädalavahetusel kui võiks, siis ma lihtsalt ei viitsi. Tuleb see miks-ma-ei-ole-hea-perenaine-süümepiin veel lisaks peale. Ja siis ma naudingi kui keegi tuleb külla, kes tahab süüa teha. Jube egoistlik minust, aga mis ma teen kui ma olen väsinud igasuguks gurmeeks?
Homme plaanisin ma sõita Tartusse. Ma ei ole oma sõbrannasid nii ammu näinud ja meil on Valgamaal õhtusöök üle saja aasta. Ma olin nii elevil. Täna ma enam ei tea, kas mul on võimalik sinna sõita. Jah, ma tahan, jah, ma tean, et peab puhkama, aga samas ütleb mu kohusetunne, et üks tööasi on nii oluline, et see on vaja ära teha nädalavahetusel. Saaksin Ida saata ta sõbranna vanematega loomaaeda ja ise ehk need asjad valmis teha. Teine osa minust, see muretu ja “lükka kõik homsesse”-mina, ütleb, et taevas ei kuku alla ja ma ei saa kõike enda õlgadele võtta, teadmata isegi, kas keegi seda tegelikult hindab. Siis aga tuleb jälle see tüütu süümepiina-mina õlale koputama ja ütleb, et sa pead seda tegema. Ma tunnen justkui kohustust.
Marekit ei ole veel viis päeva. Ma tunnen, et ma ei saa sellega hakkama. Mõistan ta põhjendust, aga tunnen ikkagi, et ei saa hetkel hakkama üksinda. Liiga palju on teha, liiga vähe on aega, liiga palju on segaseid asju. Täna ärkasin ma 4:30! Issand, need süümepiinad lasteaia, töö, kodu ja sõprade pärast ajavad mind hulluks. Miks mu sõbrad üldsegi nii kaugel peavad elama?
Kui rääkida võileibadest, siis ma söön neid ka päris palju. Aga lihapallide asemel on mul kapis sea sisefilee. Seda on lihtsalt nii lihtne ja kiire küpsetada ning see sobib ideaalselt röstitud rukkipala peale. Ning kui lisada veel keedetud või praetud muna ja “Maitselt mahe kurk”, siis on jumala hea õhtusöök.
Ma ei viitsi isegi nii palju teha. Panen juustu peale ja fritüüri ja õhtusöök! Aga muidu olen nõus sinuga, et sinu kirjeldatud võiku on väga okei õhtusöögiks
Pesu ja aknad võivad rahulikult oodata. vajadusel kuude viisi. Laps on oluline, taimed on olulised, sest nad on elus. Muru poole ära lihtsalt vaata. Töö on paraku ka oluline, sest näiteks süüa ja üldse elus püsida on tore. Minu meelest oled hea ema.
Jumala nõus!
Ütleme nii, et sellistel hetkedel, kus kogu maailma mured pea peal kokku löövad ja lapse nutt asja eest teist taga (selle asemel et sõnadega küsida) hulluks ajab tunnen ma end ikka väga kaugel heast emast, sest no olgem ausad ega tema ei ole süüdi, et asjad puntras on.
Aga see selleks, eks ma selle pesu korjan siis kokku vist seekord kui tuul selle mööda hoovi laiali veab.
Kas akende pesemiseks koristaja ei ole variant? Või ühekordne teenuse ost? Kui ma oleks lähemal, võiks pakkuda end muru niitma, sest meil on ikka karantiin, või noh, leeveneb tasapisi, aga millal päriselt tööle peab minema, pole teada. Aga muru oleks mõnus nniita, see on ainuke aiatöö, mida hea meelega teen. Noh ja nüüd need mõned lilled rõdul .-)
Hetkel ei tule igasugune tasuline abi kõne allagi. Muru ma niidaks ka suurima hea meelega ise, aga nädalavahetusel oli talv ja nüüd tööpäevadel oleme kell seitse-kaheksa koju jõudnud, et lihtsalt ei jaksa, ma peaks veel nuputama hakkama, kuidas selle kuurist välja ja selle sinna tagasi saaks – st seda tuleb tõsta natuke ja ei ole just ka papist masin:D Ühesõnaga kärss kärnas, maa külmas, mina väsinud ja tüdinud ja maadlen süümepiinadega, et kuidas teised jaksavad:S
Laenutasin eile raamatukogust Tom Valsbergi raamatu “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Ma ei ole selle lugemisega veel väga kaugele jõudnud, aga tal on selle teema kohta lausa eraldi peatükke, nt “Töötada selleks, et elada” või “Lõputu rännak järjest enama saavutamiseks”, mis võivad aidata prioriteete ümber sättida. Julgen juba põgusal sirvimisel seda raamatut soovitada. Nii sulle kui iseendale kui ka veel paljudele, kes sarnaste dilemmadega maadlevad… 🙂
Suures pildis ma juba tegelikult tean, mis seal raamatus kirjas, aga ma leian et see koik on teooria lihtsalt kui laps peab suvel lasteaias olema ja mina paevast 1-2 h tööle sõitma. Muidugi on ka siin lahendus olemas, aga need pole need lahendused, mida ma hetkel tahan😀
Aga kas Marek ei saaks Idat Pranglisse kaasa võtta? Ja kui ta kodus, on, siis saaks Ida ka lasteaiast koju jääda?
Homme saadangi ta sinna. Kui Marek selle välja pakkus, tundsin kui väsinud ma tegelikult olen viimasest kuust, nagu äpu, et ilma meheta ja kui on palju teha, hakkama ei saa, aga 🤷♀️
Ja kui Marek tagasi kodus, siis jah muidugi saab Ida vähem lasteaias olla. St asi pole selles, et ta lasteaias on, vaid et mu meelest on suvised päevad liiga pikad. Kui saan ta viia kella kaheksaks ja Marek 4-5 vahel toob, siis üks süümepiin kaob ära🙏🏻
No ja kui veel koik hästi läheb, siis oleme Idaga juulikuu ära Norras üldse üle pika aja. Nagu vanasti – töö ja vile koos 💪
Sõbrad ja pere igakell enne tööd.
Elu on kirju-mirju, kuhu aegajalt tuleb sisse tumedaid toone (süümepiinasid). Süümekad tekivad kui võrdled end teistega või tahad teisiti teha (nii nagu teised) aga ei saa. Kaugelt nurgast on hea soovitusi jagada…ja lapse tunnetest arusaamiseks – peab küsima, et kuidas ta end tunneb või mis talle meeldib, mida sina saad teha ja mida laps saab teha, et teil mõlemal koos tore on olla.
Omast kogemusest ütlen, et kui ühel päeval (tegelikult oli neid päevi ikka rohkem, kui lained lõid pea kohal kokku ja minu ilusat maailma tabas maavärin) lastele öelnud, et emme täna ei jaksa ja on laisk – vaadati mind suurte, imestust täis silmadega. Sain aru, et pean neile selgitama ja nendega arutama…see oli wau – hetk meile kõigile. Lapsed (toona vist 6 ja 4) kuulasid ja pakkusid oma lahendusi, kuidas mind aidata (tegelikult peaks ikka olema vastupidi). Mul hakkas kergem ja “süümekad” kaudsid. Meie majja tuli hoopis teistmoodi lähenemine, lapsed õhtuti (enne magama jäämist) küsisid: kuidas sul täna läks, kas oli raske päev jne? Sellised vestlused kestavad meil siiani igal õhtul. Teine oluline tähelepanek elust, ma hoiatan ette oma perekonda, kui olen väsinud või ei jõua või ei jaksa isegi rääkida või olen kehvas tujus – nii teavad teised, et ma pole lihtsalt “nõmedalt käituv tüüp”, vaid selleks on miski põhjus. Kergem hakkab ja meeleolu paraneb iseenesest. Jälgisin, et lastel on tekkinud sama harjumus, kui neil on raske, siis selle asemel, et “tänitada” – nad räägivad miks ja kuidas. Kõige kujunemine võtab aega ja laste kasvatamine on nagu ilupuu hooldus, algul on väike, mõtled, et kärbiks/ei kärbi, lased omasoodu kasvada ja siis ühel hetkel pead tegema sellise tagasilõikuse, et hakkab kiduma.
Minu elu läks lihtsamaks linna kolimisega .Jah maja ja aed on äge aga paraku see AEG (ja kütus)mis kadus autosõidule (töö,koolid,trennid,sõbrad) oli lihtsalt ebareaalne.Suvel kui valge aeg nagu veel elas üle aga talvel oli NULL elu .Esiteks ei olnud olemas PÄEVA ,sest lapsed kooli hommikul pimedas ja koju jälle pimedas .Ja mida sa peale kooli/tööd veel kottpimedas teed lastega eks.
Me täna “linnas” elanud üle aasta ja ma ei saa siiani aru mida sel maaelul nüüd nii fantastilist oli ,et ma niiviisi rügasin selle jaoks. Maa ei ole ainus koht kus saab palja jalgadega murul joosta ja lillelõhna hingata ,täitsa linnas ka olemas .
Mina arvan päriselt et proovige mingiks ajaks elu linnas.Kasvõi üüriga korterit paar aastat (samas üürite ussipesa välja selleks ajaks) ja lihtsalt proovige elu koolile ,tööle ja sõpradele lähemal .
Jah see 12h lasteaias on üleelatav küll aga mis lapsepõlv see on.Ise ei viitsiks ka 12 h tööl olla 5 päeva järjest. Isegi kui laps ei kurda siis ikkagi ,see ajakahju on ju mõttetu .Lapsed saavad suureks ja siis seda aega tagasi ei saa.
Jah, olen sinuga nõus, et aega kulub meeletult ja ei pea elama otseselt vaid maal, et saaks paljajalu murul joosta, aga ega see linna kolimine nüüd ka nii lihtne pole (mitte et me poleks sellele mõelnud kohati). Lasteaed on ikkagi selle kodu lähedal, kool saab samuti olema, huviringid läksid ootele, sest oligi 100km kaks korda nädalas liiast, praegu on pigem ikkagi mure selles, et töö on kaugel:D Loodetavasti on mul võimalus rohkem kodukontoris olla või saame Marekiga asjad nii korraldada, et päevad lasteaias ei oleks nii pikad.
Pooled sõbrad on ikkagi liiga kaugel, elan ma linnas või maal – Tartusse ikka peale väsitavat töönädalat enam ei taha sõita, ongi süümekas, et sõpradega kokku ei saa, aga ütleme nii, et kohati ikka on elus ka nii, et töö on paratamatult number üks. Lilled ja liblikad on tore, aga millestki peab elama ja siis on valikud sellised nagu nad on.