Suvaline pildipostitus vol 4 ehk suvi

Oi, kuidas ma armastan sellist suve ja kuumust. Muidugi kohati on tunne, et üldse ei jaksa midagi teha ja toas jahedas on ka hea olla, aga IGA KELL palun mulle selline suvi kui see tavapärane kehv suusailm. Eile kui aiamajas voodipesu vahetasin oli küll selline tunne, et oleks nagu infrapunasaunas, aga sellelgi oma plussid –…

Ära puutu mu pliiti! Siin majas koristan mina!

Nädalavahetusel olid meil nö talgud. Lihtsalt mina ei oska suurt midagi teha ja Marek üksinda ei jõua, aga kui pool Prangli saart appi tuli, siis said asjad tehtud nii kiiresti, et isegi see ei teinud meelehärmi, et poolest päevast vihma sadama hakkas. Tööd olid niikuinii peaaegu lõpetatud. Mina tulin otse Tartust ja lootsin küll, et…

11 aastat, Prangli ja üks triibuline särk

Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli…

Lahinguväljal näeme, raisk!

Kui ma eelmisel reedel arvasin, et lasteaia elu sai ägedalt lõpetatud, siis ma veel ei teadnud, millise lõppakordi see elu saab esmaspäeval. Nimelt oli lasteaias folkrokipidu. “Ürgne kutse”. Nagu päris. Või mis mõttes “nagu päris”? Oligi ju päris. Peost teadsin ma juba ammu, aga seda kui suurejooneliselt see korraldatud saab, seda ei osanud ma arvan…

Dexter ajab mind hulluks!

Hahh, need, kes vangutasid pead, et issand, miks selline koer sai valitud, võisid seda pealkirja nähes küll mõelda, et me ju ütlesime. Tegelikult on see loomulikult kirjanduslik liialdus. Dexter ei aja mind hulluks, vaid on kõige ägedam koer üldse. Noh selline iseloomuga ja krutskitega, aga see, kuidas ta meid koju ootab, meiega koos tahab olla,…

Naine kütab sauna

Minu reedest õhtut võiks kirjeldada vist sõnaga ellujäämiskursus. Mitte et kümblustünni kütmist ellujäämiseks vaja võiks olla, aga tõesti, asi, mis iga normaalse inimese (loe: Mareki) käes näib nii imelihtsana, tähendas minu jaoks YT videote vaatamist, külmunud näppe ja peaaegu alla andmist. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kupatasin Mareki ja Ida…

Meie elu Ussipesas

Ega sellel postitusel polegi muud eesmärki kui öelda, et tegin-nägin-mõtlen ja et metsas on ikka pagana hea elada. Vahepeal on selliseid postitusi ka vaja, et endale meelde tuletada, et kõik on hästi ja ilus ning põhjust ei ole vinguda. Ärkad üles, võtad kohvitassi ja lähed jalutad hommikumantlis oma tavapärast hommikujalutuskäiku Dexteriga. Kolmel päeval nädalas sätid…

Lockdown teine nädal – easy peasy!

Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem…

Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama!

Võimalik, et te mõtlete, et no mis nendes täiesti tavalistes Max Mara saabastes erilist on. Või et mis mul viga on, et nendest nii suure numbri teen. Tegelikult ei olegi asi niivõrd saabastes endis, kuivõrd selles, et nad meenutavad mulle lapsepõlve, toovad kokku mingid mälestused ja neil on omamoodu lugu rääkida. Et kõik ausalt ära…

Lastelaager ja päris kallis kohvik

Mäletate veel seda aega kui toimus blogiauhindade jagamine ja oma blogi tuli mingisse konkreetsesse kategooriasse liigitada? Ma olen alati oma blogi arvamusblogiks pidanud, aga kui ma nüüd enda ümber ringi vaatan, siis aastatega olen ma ikka täitsa pereblogiks ju muutunud. Arvamust avaldan ikka, aga mida aeg edasi seda vähem, sest lihtsalt ei jaksa kade/kuri/elus pettunud…