Freak like me

Minu sõnakasutus postituses tekitas tugeva diskussiooni ja jälestuse sõna “padjakotid” vastu. Muidugi ma tean, et õige on “padjapüür”, aga ma olen terve elu kasutanud toda teist sõna ja natuke intrigeerimise mõttes kasutasin ka selles postituses. Kuigi postituse mõte oli ju hoopiski muus:) Mõtlesin selle sõna ja erinevate kiiksude peale, mis mul on ning jõudsin järeldusele, et ma olen päris friik. Mitte et see mulle üllatusena tuleks, aga kohati paneb ikka imestama, et lisaks sellele valgete sokkide ja sokkide üldse mitte kandmise kiiksule, on mul neid veel ja veel.

  1. Alustame sõnadest. Ma kasutan kummalisi sõnu – too/tolle/toda, poikvil, padjakott, nall, putsu, puks, rõivistu (vaid kooli garderoobi kohta!) on esimesed, mis meelde tulevad. Aga neid on veel. Mulle meeldib. Mind ei häiri ka kui vanemad inimesed ütlevad sukapüksid, pliita ja pluuse, noorte inimeste suust häirib aga küll. Samuti häirib mind teatud släng. Mul on üks tuttav, kellega ma lähen pea iga kord kui suhtleme, kaklema, sest ma ei suuuuuuuuuuda taluda ta slängi. Zekan yle, ei viitsi (koroonaga) pihta saada, tõmban midagi makku, molu, (käin) kraani all, mant põksub (toit valmib). Sry, aga mulle tuleb silme ette 2000. aasta Tartu. Nii et ma saan aru küll, et minu “padjakotid” võib inimestele kananahka tekitada, mul tekitavad need “jõmm(naise)-sõnad” kananahka.
  2. Teate neid niite/nööre(kinnitusi (ma ei tea, kuidas neid nimetada), mille küljes ripub riietel hinnalipik? Mõned neist on nii tugevast materjalist, et tuleb kääridega katki lõigata, eksju. Ma ei viitsi. Ma tõmban hinnalipiku ära ja jätan selle kinnituse rippuma. Alles nädalavahetusel eemaldas Marek mu mantlilt ühe sellise kinnituse ja küsis, et mis mul viga on. Ma ostsin selle mantli jaanuaris ja olen seda ka korduvalt pesnud, aga ikka ei ole viitsinud seda kinnitust eemaldada. Sama on ka ühe pesukomplektiga, see on aastaid vana ja ma kahtlustan, et kinnitus on ikka seal küljes. Kui Marek pole eemaldanud vahepeal. Muud sildid ja asjad ma lõikan kohe ära, aga need kinnitused, ma ei tea, mis värk mul nendega on, et ma ei viitsi neid ära lõigata.
  3. Ma ei joo kunagi veepudeli lõppu ega söö viimast saiaviilu. Kui veepudelis on alla veerandi vett, siis ma jätan selle lihtsalt seisma ja avan uue pudeli. Sama on saiaga. Ja leivaga loomulikult ka.
  4. Pesu peab omavahel mätšima. Nii voodipesu kui aluspesu. St mitte voodipesu aluspesuga, aga aluspesu peab olema ühest komplektist ja voodipesu peab olema ühest komplektist. Selle esimese “kiiksu” pärast ostan ma üldjuhul vaid ühevärvilist (soovitavalt musta) pesu, sest mu lisaboonus-kiiks on, et kohe kui pesu läheb natuke vormist välja, luitub, viskan ma selle minema. Aluspükstega juhtub seda ilmselgelt tihedamini ja ma ei taha, et kappi jääksid üksikuid lillelised, värvilised pesu ülemised osad. Mingeid lemmikkomplekte olen ma kohe mitu paari ostnud (hetkel kahetsen, et ühte lemmikut kaks paari ei ostnud, sest nüüd ongi nii, et rinnahoidja on, pükse mitte). Ühevärvilist pesu saab sobitada ka erinevatest komplektidest, siis pole rohkem vaja kui, et materjal, pits enam-vähem sobituks kokku.
  5. Ma ei suuda vait jääda. Kui mõni teema mind põlema ajab, siis ma vaidlen lõpuni, isegi siis kui ma tean, et mul ei ole õigus. Okei, tegelikult ma viimasel ajal olen täitsa hästi hakanud juba teisi ka kuulama, aga siiski, ma vaidlen, ka siis kui ma tean, et targem inimene annaks ammu järele ja oleks vait. Ma ei suuda oma suud kinni hoida. Seepärast mind teatud inimestest ka eemal hoitakse, sest kõik teavad, et kuigi ma luban vait olla, siis ma ei suuda seda (kehtib vaid nende inimeste suhtes, kelle vastu mul puudub igasugune respekt ja kes minu meelest on käitunud alatult ja ebaõiglaselt).
  6. Saiapuru laual ajab mind hulluks. Samuti asjad aknalaual. Mitte nipsasjakesed, aga asjad, mis sinna ei kuulu – ajaleht, käekott, kell. Ja asjad vales kohas, selles mõttes, et lillevaas ei ole näiteks lauanurgal, kuhu mina olen ta pannud, vaid laua keskel ja muud sellised veidrused. Obsessiiv-kompulsiivsetest asjadest nagu see, et munasid peab külmkapis olema võrdselt reas, nõudepesumasinas peab asju olema nii (selle täitmisel, lõpuks saab ta ju täis ja siis on mul suva, kuidas asjad seal on), et ükski asi ei tunneks end üksikuna, a la, et üks riiul on kruuse täis ja siis üks õnnetu kruus on teises riiulis üksinda. Jne.
  7. Mul on telefon 95% ajast hääletu peal. Veel kaks kuud tagasi olid mul ka KÕIK teavitused maha võtud, seal hulgas ka sõnumid ja vastamata kõned, kuna see maksis mulle valusalt kätte ühel töövestlusel, siis nüüd ma panin need kaks teavitust tagasi. Aga muidu ei olnud harv juhus, et Marek saatis sõnumi, et too poest seda või toda ja ma nägin seda alles kodus kui ta mulle ütles, et sõnumi saatis. Põhjus selles, miks ma need teavitused maha võtsin, on tegelikult lihtsamast lihtsam, aga ma hetkel sellel rohkem ei peatu, sest ma mõtlen juba mõnda aega, kas jagada oma tööotsingu/tööintervjuude kogemust või mitte.
  8. Peaaegu kõik alljärgnev.

Millised teie veidrused on?

9 Comments Add yours

  1. M. says:

    Mul ka telefon hääletu peal aga seda alati ja igal pool. Ainult see värin on peal, sest ma saan päeva jooksul siiski palju töökõnesid ja neid pole viisakas üle lasta. Õnneks mul telefoniga ühilduv käekell ka, kui telefoni ei kuule, siis see väriseb käe peal 🙂
    Mul on ka hommikune äratus hääletu peal, sest ma ei kannata mingit pininat/helinat äratuseks. Jällegi on ainult värin kasutusel ja telefoni sätin ikka ka nii et see poleks otse kõva pinna peal, sest muidu on see värin on liiga vali äratuseks 🙂

    Like

    1. Eveliis says:

      Mul on äratuskellaks Marek. See on punkt 630 üleval:D

      Like

  2. Eeps says:

    Kusjuures see punkt 3. Ma ei suuda ka klaasi päris tühjaks juua, mingi paar mm tarbitavat jääb sinna alati sisse. Mees ikka naerab ja ohkab vaheldumisi. Miks selline kiiks, ei kujuta ette.

    Like

    1. Eveliis says:

      Mul kunagi oli kiiks midagi taldrikule alles jätta, pole ka õrna aimugi, kust see tuli (ja kuhu see ka kadus)

      Like

  3. Elena says:

    Minu kiiks on kõik asjad(misiganes need ka poleks) lükata laua veere poolt kaugemale. Ilmselt see tulnud sellest, et töötan merel ja kui loksutab, ei kuku asjad maha 😄
    Teine veits opakas kiiks on piisava(loe: väga palju) vetsupaberivaru omamine. Aga kõik need voodipesude jms mätšimised pole minu silmis isegi kiiks, sest see on ju täiesti iseenesestmõistetav 😄

    Like

  4. SV says:

    Minu poolest kasuta patjadel kotte, kui tahad, aga see mätšimise sõna küll normaalne pole! 😀
    Ma pole küll selline, et “kasutame ainult eesti keelt bla bla bla”, aga teatud laenud kohe üldse ei istu… väga kole. Oleks ilusam ikka eesti keeles rääkida 🙂 Teine laen, mis tundus eriti totter, kõlas ühes reklaamis kunagi: fleksibiilne (nagu debiilne 😀 ).

    Like

    1. Eveliis says:

      ma olen sinuga nõus, et ilus see sõna pole, aga kõnes on kasutusele tulnud parasiitsõnana ja nii nagu näed, levib ka kirjapilti☺️

      Like

  5. Aveli says:

    Minu vanaema ütleb ka vahel “padjakott”, aga mees ütleb seevastu “tekipüür”. Minu jaoks on alati olnud “padjapüür” (lapsepõlves kippus ema miskipärast isegi “padjapöör” ütlema) ja “tekikott” ja see “tekipüür” ajab mind alati närvi 😀 Kusjuures mulle tundub, et mehe väike (11-aastane) õde tihti ei saagi aru, et sõna “tekikott” tähistab justnimelt tekikotti ja mitte magamiskotti.
    Aga kui kiiksudest rääkida – mind ajavad marru lahtised uksed. No mitte lukust lahti, vaid avatud, irvakil vm, mis ei ole rampis kinni… Mitte siis kui tühja toa uks lahti on, aga just siis kui ise seal toas olen. Mingi elutuba või köök või muu selline avatud ruum, kus tihti ust ei olegi, on vaid ukseava, on veel okei, aga näiteks magamistuba või kontorituba vms – kohe häirib kui uks lahti on. See kehtib ka mingite rahvarohkemate asjade puhul, kus nt mingis loengus, trennis, eksamil või mujal keskendumist nõudvas olukorras keegi otsustab, et õhku on vähe ja avab miskipärast akna asemel ukse – sisimas kiristan alati hambaid, sest nüüd läheb pool mu ajuressurssi tegelemaks sellega kui ebamugav on olla kui uks on lahti 😀

    Teine samalaadne asi veel – eelistan, et ruumis kus viibin on alati täisvalgus (st terve tuba on valgustatud ja eelistatavalt nii hästi, et tuntavad varje ei teki). Kui see praktiliselt mu kodus tehtav oleks, isegi loeksin enne magamajäämist üleni valgustatud toas, kahjuks voodi kõrval lülitit pole ja püsti ajada ennast enam ei viitsi, mistõttu tuleb lugemislambiga leppida. See toob samuti elus ette nii palju olukordi, kus tunnen meeletult suurt ebamugavust, sest tavaliselt paistavad inimesed hämarust nautivat ja koosviibimistel kiputakse tuba ikka hämaraks tegema või televiisorit pimedas vaatama või õhtusel ajal jõulutulede valgel istuma… kui aga eelistusi väljendan, vaadatakse mind kui napakat, sest kuidas saab olla nii, et leidub keegi, kes eelistab täisvalgust hämarale. Mulle lihtsalt tundub hämaras, et nii pime on 😕 ja mitte selles mõttes, et ma füüsiliselt ei näeks, vaid ma tunnen, et see pimedus kuidagi imeb mu energiast tühjaks, teeb morniks ja jõuetuks ning seda eriti talvisel ajal kui valgust niigi vähe on (suveõhtul võin hämaras lõkke ümber või suvilas kamina ees istuda küll). Igal advendiajal kakleme mehega selle kolmnurkse advendiküünla üle – mina paneks ta põlema ainult siis kui ma pole ise kodus või siis alles nii õhtul kui juba muud tuled ka põlevad, mees arvab, et võiks kogu aeg põleda, et hubane ja mõnus – minu meelest aga teeb see väike kohtvalgus päevasel ajal kui muidu veel tulesid põlema ei paneks tunde, et kõik on hoopis hämaram kui ilma selleta, sama käib selle kohta kui mees laua taga tööd teeb ja ühel hetkel laualambi põlema paneb arvates, et pole veel nii pime, et laelampi põletada… Nagu… Ole inimene ja tee tuba ühtlaselt valgeks! Ehk siis jõuluajal olen igasuguste valguskaunistuste kohapealt pigem paras Grinch 😀 Kusjuures kunagi ühikas sattusin aastaks koos elama toakaaslasega, kes 24/7 ainult väikese kohtvalgusega elada tahtis – ma pole vist elu sees nii palju sügavalt sisse välja hinganud ja mõttes kümneni lugenud kui selle aasta jooksul (et noh, saavutad kokkuleppe küll, et siis kui ta magama minema hakkab, paneme suure tule kustu (mina olen loomult ööloomakalduvustega), aga kui sellest kustutamise hetkest on möödas üle pooleteise tunni, mille jooksul on inimene voodipesu vahetanud, pesemas käinud, raamatut lugenud jne ja nii igapäevaselt, siis… 🙄). Et jah, küünlafanatt ka eelnevast tulenevalt suur ei ole.

    Aluspesust rääkides – nii sokid kui aluspüksid ostan alati ainult musta värvi (st muidugi on mul paar paari ihuvärvi allureid juhuks kui valget kleiti pean kandma (enne pulmi ostsin 😀), aga üldiselt need ringlusest väljas). Põhjus sarnane nagu sul – ma absoluutselt ei kannata kui asjad “väsinud” (see enamasti tähendab, et värvid tuhmid ja heledad asjad kergelt määrdunud välimusega) välja näevad ja musta värviga peavad asjad nii ikka oluliselt kauem vastu (samadel põhjustel on tegelikult u 90% mu garderoobist musta või tumedat värvi).

    Liked by 1 person

    1. Eveliis says:

      Valgusega on mul vastupidine, ma kohe ei suuda taluda kui toas on valge valge, nii et kõik tuled põlevad. Kui oleks minu teha, siis ma elaks pimedas ja küünlavalgel:D

      Aa, ja meil oli ka kodus kusjuures “padjapöör”:D

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.