Hakkasin oma Taani reisi jaoks laevapileteid ostma, aga juhtus nii, et Taani jääb ilmselt seekord vahele. Rootsi ka. Korraks tekkis täielik masendus, et plaanid pea peale keeratud said, sest ma olin kuidagi nii tahtmist täis ja üldse ei meeldi kui mott maha tõmmatakse. Selline vastik masendus tuli peale, et õigus ongi neil, kes ütlevad, et olen 36-aastane ja pole elus midagi saavutanud. Mõttetu tühi koht, kes kellelegi korda ei lähe. Igasuguseid mõtteid oli pea täis.
Siis aga tulime me Idaga Satu juurde ja mu tuju muutus 100%. Kuidas ma saan öelda, et ma kellelegi korda ei lähe? Mul on ju siin lausa kaks perekonda, kes meid alati külla ootavad, kellele meie Lillehammerisse tulek rõõmu teeb. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid asju, sest külalislahkusega oma laene ei maksa, aga siiski… Ja kuidas saakski olla masenduses kui sul on õhtusöögiks krabid! Jumal kui head!
Niisiis, loen pealkirja – masendus ja krambid. Mõtlen, õudne, krambid tekivad ka masendusega. Loen edasi ja siis jõuan järjega söömiseni, mis mõttes süüa??? Ja siis taipan, ahaa, krabid hoopis, ehh, see on see magamata öö 😀
Aga tegelikult on paljudel hetki, kus esmapilgul pole no mitte kui midagi head näha. Siis tulebki leida pisi-pisikesi asju, mille eest tänulik olla, siis jõuad juba järjega suuremateni ja siis peatud. Elad päev korraga, sest kui kogu aeg mõelda, et mis saab siis ja mis siis, siis kogu energia kulub ainult muretsemisele ja elamisrõõm kaobki ära. Pikas perspektiivis pole see mõistlik, aga lühiajaliselt küll, elada hetkes. Mina olin kord olukorras, kus mu laps sündis enneaegsena, erakorralise keisriga. Ma ei saanud teada, mis saab edasi järgmine tund, ma pidin lootma minutite peale, mitte mõtlema tundide, päevade, kuude peale. Ja sealt saab selle jõu, elada raske hetk üle hetkes. Lihtsalt vahel on raske mitte mõelda kõige selle peale, mis on muretsemapanev ja mõelda hoopis sellele, mis kõik on hästi.
Ma hakkasin praegu südamest naerma. Kujutasin ette, kuidas sa lugesid, et masendus ja krambid ning hakkasin ka mõtlema kui kohutav see võiks olla kui masendusega ka krambid kaasneksid. Krabid on aga hoopis teine tera!
Hihiii … ma lugesin ka masendus ja krambid, aga mul on korralikult magatud öö seljataga 🙂
Mis aga puutub sellesse, et sa tunned, et sul ei ole miskit või ei ole saavutanud midagi, siis mida mina olen juba mõned aastad praktiseerinud ja on aidanud küll, on õhtuti enne magama jäämist mõelda VÄHEMALT 3 asja, mis tollel päeva juhtus hästi või mis sul on elus hästi. Mõnikord on tõesti hea, et katus peakohal, kõht täis, perega kõik korras … ja nagu rohkem ei tulegi. Ja teine päev on see nimikiri ikka meeletult pikk 🙂 Ehk saad aru küll, mis ma mõtlen.
Mina üritan mõelda nii, et iga olukord, sündmus on õpetuseks meile ja millekski hea siin elus. Tollel hetkel ei pruugi sa aru saada miks. Aga kunagi sa mõistad 🙂
Lugesin samuti krabide asemel krambid 😀
Ühinen eelmiste ehk siis krampite tiimiga 😀
Aga mida peaks siis eeldatavasti 36-aastane saavutanud olema? 🤔 Mul olid ka kunagi suured plaanid ja karjääriredelid, aga kui ma emaks sain, muutusid prioriteetid täielikult. Ütlen ausalt – tahan eelkõige oma lastest kasvatada NORMAALSED inimesed. Neid on vähe 😀
Mina lugesin hoopis karbid 😀